Ärkasin täna öösel väga kummalise unenäo peale. Olin lastega nagu klassis. Siis järsku oli see sellise suure klaasseinaga ruum nagu on Tallinna Lauluväljakul. Mere pealt tulid suured ja vägevad tormilained. Lapsed kartsid ja mina rahustasin ja lohutasin neid. Lõpuks lagunes tormi käes klaasist katus. Väikene tükk sellest.Midagi väga hullu ei saanud juhtuda, ma ärkasin enne üles. Kell oli 3.19.
Eelmise õhtul olin ma tööl lasteaias ja rahustasin lapsi, kes äikest kartsid. Kas uni oli sellega seotud? Või kaotan ma kaitsva katuse pea kohalt? Loodetavasti mitte! Lihtsalt ebameeldiv on see, kui keset ööd, kui tahaks nii väga rahulikult magada, ärkad väga vastiku ja suurt ebameeldivustunnet tekitava unenäo peale ülesse. Ja just see, et hakkad mõtlema, mida see uni nüüd küll tähendada võiks! Oh seda meie alateadvust küll! Alles hiljuti ma ärkasin just väga mõnusa tundega, sest olin näinud unes ühte ilusat ja armsat hetke mitte just ebameeldiva inimesega (kuigi ma pole teda mitukümmend aastat näinud!). Vot siis küll oli just hea ja mõnus tunne sees! Midagi ju ei juhtunudki, lihtsalt paar huvitavat sõna ja käepuudutus, mida oli unes tunda... Vot sellised lood siis nende unenägudega mul.
No comments:
Post a Comment