On kätte jõudnud see kiire aeg, et tuleb 22-le lapsele kirjutada arenguiseloomustused. Nende sõnastus on väegade peenike värk, peab väga mõtlema , et mida ja kuidas kirjutada. Meie näeme suure vaeva ära ja mis sii8s saab nende iseloomustustega edasi? Õpetaja ja ema vast viskavad korraks pilgu peale ja kogu lugu.
tegelikult peaks laps saama kooli minna puhta lehena - las õpetajaise avastab teda tasapisi enda jaoks. Aga ei, paneme juba hästi varakult sildid külge ja kujundame inimese arvamust, kes pole last ise varem üldse näinud. Õpetaja võtab üle meie muljed lapsest, tekivad eelarvamused. Kolme kuuga, mis on jäänud koolini, võivad lapsed vägagi muutuda. ja pealegi käituvad lapsed koolis kindlasti ka teisiti kui lasteaias.
ja mida kõike see 7 a. inimene juba teadma ja oskama peab!
Aga see, milline on olnud meie 2 viimase kuu graafik, ma ei taha sellele mõeldagi! Kogu aeg on mingi tants ja trall, kogu aeg peame kuhugi mienema ja midagi tegema. Lapsed ei saa absoluutselt lapsed olla, nad on tõelise pinge all, see on kohutav! Aga tänane lõpupeo proov läks hästi, lapsed võtsid ennast kätte!!!
No comments:
Post a Comment