Uh, nii mõnus on käes hoida järjekordset osa "Minu..." sarjast! Konkreetse osaga on lugu nii, et alustasin lugemist Viru keskuse RR-us (paarkümmend lehekülge), edasi juba sain raamatu raamatukogust kätte. Miks ma ei ostnud? Asi polegi mitte niivõrd rahas kui selles, et mu üsna väiksesse korterisse ei mahu lihtsalr enam uusi raamaturiiuleid juurde ja nii pean ma väga mõtlema, midaosta ja mida mitte. Aga nüüd Omaani!
Olles ise juba üle 40-nene olen ma positiivselt häälestatud, kui noored inimesed kaugele ajutiseks tööle lähevad. Meeli oli väga julge ja mis peamine, tegutsemistahet täis. Mulle tundub, et super Merekassiga käisin ma ka üsna enne kurikulsat lõppu sõitmas. Äkki nägin isegi Meelit!?
Mulle väga meeldib kuidas autor väga asjalikult ja lugupidavalt tutvustab lugejale väga kauget ja eksootilist maad, näitab üles lugupidavat suhtumist teistsuguse usu ja kultuuriga inimestesse. Kui mõned ehmatavad lood välja jätta tundub see maa üsna rahuarmastav ja sõbralik kuhu julgeks minna küll. Väga arendav oli lugeda töökultuurist. Ma parem ei kommentaari, eks kõik loevad ise, kel tahtmist. Söögiga oli nii, et nii mõnigikord tundsin vett suus kui kirjeldati järjekordseid hõrku roogi. Nämma!!
Nautisin delikaatsust, millega autor kirjeldab suhteid Andrew`ga. Küllap seal oli rohkem kui lastakse välja paista. Ja see ongi lummav!
Soovin Meelile palju armastust ja palju edu!
No comments:
Post a Comment